Parasport läbi sportlaste silmade: kuidas inimesed paraspordini jõuavad?

20.04.2026

Eesti Paralümpiakomitee 35. sünnipäeva puhul jagavad Eesti parasportlased oma lugusid, kogemusi ja mõtteid sellest, kuidas nende teekond spordini alguse sai ja mis neid seal siiani hoiab.

Kuigi iga lugu on erinev, joonistub neist välja ühisosa: parasporti ei jõuta alati ühe suure otsusega, vaid sageli väikeste sammude, juhuste ja inimeste toel.

Kõik saab alguse esimesest sammust ning nii mõnegi jaoks kujuneb sellest hetk, mis muudab tema arusaama spordist täielikult. Paraujuja Robin Liksori jaoks oli selleks tema esimene rahvusvaheline võistlus: “Sain esimest korda kogeda suurvõistluste melu ning korralikku adrenaliinilaksu,” ning just see tunne - võistlemine ja enese proovilepanek - on teda tänaseni spordi juures hoidnud. Sarnane äratundmine tekkis ka Egert Jõesaarel, kes proovis noorena erinevaid alasid, kuid leidis lõpuks selle õige. “Tundsin, et tahan järgmisel võistlusel juba parem olla,” kirjeldab ta.

Paljude sportlaste jaoks ei olnud määrav mitte üks konkreetne sündmus, vaid sisemine vajadus ennast proovile panna. Parasulgpallur Margus Hoop kirjeldab seda lühidalt kui soovi endale tõestada, et saab endiselt hakkama ning see soov ei ole ajas kadunud. “Pigem vastupidi - spordist on saanud koht, kus ennast proovile panna, kogeda eduelamusi ning teha seda koos inimestega, kes on selle teekonna jooksul kõrvale tulnud.”

Noor paraujuja Lea Saaber jõudis võistlusspordini katsetamise kaudu. “Läksime alguses lihtsalt vaatama, milline mu tase on ning selgus, et olen täiesti konkurentsivõimeline,” meenutab Lea. Sellest hetkest kasvas välja motivatsioon jätkata ja seada uusi eesmärke.

“Mulle meeldib see, mida ma teen, ja tahan selles parem olla.”

Mitmete sportlaste jaoks on määravaks saanud just teised inimesed ja õigel hetkel tekkinud võimalused. Pararattur Eliis Paasi teekond sai alguse toetavast keskkonnast: “Mind ümbritsevad inimesed suunasid ja elasid kaasa… tundus rumal mitte proovida, kui selleks on ideaalne võimalus antud.” 

Spordimees Anre Nõmme puhul mängis olulist rolli konkreetne vahend - spetsiaalne parapurjetamise paat, mis võimaldas regulaarselt treenida ja võistelda. Annely Ojastu jaoks sai kõik alguse juba lapsepõlvest - spordikeskkonnas kasvamine viis loomulikult spordini.

Iga teekond ei ole alati sirgjooneline ning kõik lood ei kulge ilma pausideta. Paraujuja Kaimar Kaldma meenutab, et tema sporditee on olnud loomulik, kuid mitte katkematu. “Olgugi, et tegin vahepeal ujumisest pausi, leidsin lõpuks siiski tee tagasi ning täna on sport osa minu elustiilist - midagi, millest on raske loobuda ka siis, kui eesmärgid ajas muutuvad,” räägib Kaimar. 

Kuigi alguslood on erinevad, siis põhjendused, miks spordi juurde jäädakse, on sageli sarnased. See on soov olla parem kui eile, panna ennast proovile, kogeda eduelamust ja teha seda koos teistega.

Mida ütlevad sportlased neile, kes alles mõtlevad?

Peaaegu kõik sportlased, kellega vestlesime, jõudsid ühe ja sama mõtteni - proovida tasub alati. Ei maksa oodata hetke, mil tunned end valmis või piisavalt hea olevat, vaid ikka juba siis, kui tekib mõte proovida. Õige aja ootamine ei vii tavaliselt liialt kaugele.

Sportlased rõhutavad ka, et sobiva ala leidmine võib võtta aega ning see on täiesti normaalne - tuleb lihtsalt proovida ja olla kannatlik. Seejuures on sama oluline teha midagi, mis päriselt meeldib ja leida ala, kus tunned end mugavalt ja tugevana. Sport ei anna mitte ainult tulemusi, vaid midagi hoopis enamat - enesekindlust, paremat enesetunnet ja uusi inimesi enda ümber. See teekond on kindlasti täis üllatusi ning avastusi!

“Kõik on võimalik - tuleb lihtsalt kuskilt pihta hakata!”

Mitte ühegi sportlase lugu ei alga täiusliku plaaniga, vaid katsetamisega ning just sellest esimesest sammust on tänaseks välja kasvanud teekond, mis on neid viinud võistlustele, uute eesmärkideni ja sageli ka täiesti uue eluetapini.