Parasport läbi sportlaste silmade: mida parasport tegelikult annab?
23.04.2026
Eesti Paralümpiakomitee 35. sünnipäeva puhul jagavad Eesti parasportlased oma kogemusi sellest, mida sport on neile andnud – nii spordiväljakul kui ka sellest väljaspool.
Kuigi tulemused ja medalid on spordi kõige nähtavam osa, kirjeldavad sportlased ise kõige olulisemat sageli hoopis teisiti - see on sisemine muutus, mida ei saa mõõta sekundite ega meetritega.
Rohkem kui füüsiline vorm
Mitmete sportlaste jaoks on parasport kujundanud midagi palju enamat kui pelgalt füüsilist vormi. See on kui sisemine muutus, mida ei saa mõõta sekundite ega meetritega.
Paraujuja Robin Liksor toob esile distsipliini ja järjepidevuse, mis on andnud talle tahtmise sõltumata valdkonnast pingutada. Sarnast mõju kirjeldab ka parakergejõustiklane Egert Jõesaar, kelle jaoks on sport kujundanud eneseusu ning sihikindluse. “Sport on andnud mulle kogemusi ja oskusi, mida mujalt on väga raske saada - distsipliini, vaimse tugevuse ja eneseusu,” räägib ta, ent need ei ole ainult sportlase omadused, kuna kanduvad edasi igapäevaellu, otsustesse ja suhtumisse.
Iga samm viib ikka edasi ning ei pea pikalt otsima sportlast, kes nendib, et parasport on avanud neile maailma täiesti uuel viisil. Kergejõustiklane Oskar Kobin kirjeldab, kuidas sport on viinud teda kohtadesse, kuhu ta niisama ei oleks sattunud, ning loonud elamusi, mida ta ilma spordita kogenud poleks. “Olen reisinud väga palju ja tutvunud erinevate kultuuridega - mul oleks kordades vähem teadmisi ja tutvusi, kui ma ei oleks paraspordiga tegelema hakanud.” Sarnast tunnet jagab ka Anre Nõmme, kelle sõnul on ta tänu spordile käinud paikades, kuhu turistina ei satuks ning sport on andnud võimaluse näha, milleks inimesed tegelikult võimelised on.
Teisalt kirjeldavad sportlased ka vastupidist - mitte maailma avardumist, vaid selle lihtsustumist. Näiteks toob Margus Hoop välja, et on õppinud märkama ja hindama väikeseid asju, mida varem pidas iseenesestmõistetavaks.
Kogukond ja kuuluvustunne
Lisaks individuaalsele arengule tuuakse esile teisi inimesi. Eliis Paas kirjeldab, kuidas sport on toonud tema ellu kogukonna ja sisemise rahu. “Parasport on andnud meelerahu, et on okei olla teistsugune - ja et see võib olla hoopis tugevus.” Ka Lea Saaber koges seda suurel rahvusvahelisel võistlusel. “Kuigi olin esimest korda kodust kaugel, toetas mind Eesti koondis nii palju, et sain kogu kogemust nautida,” räägib Lea ning nendib, et sport ei ole ainult individuaalne teekond, vaid jagatud kogemus.
Keeruliste hetkede vaates kordub üks mõte - kõige raskem ei ole alati füüsiline pingutus, sest sageli on suurim vastane hoopis enda peas. Robin Liksor kirjeldab oma ujumistreeningute rutiini ning nendib, et iga päev ei pruugi olla motivatsiooni vaadata 100 ringi jagu basseinipõhja. Sellistel hetkedel üritab ta keskenduda ühele päevale korraga, sest rekordid ei sünni üleöö, vaid järjepideva töö tulemusena.
Rasketel hetkedel tekivad kahtlused ning hirm ebaõnnestumise ees. “Sellistes olukordades aitab mind keskendumine eesmärgile ja teadmine, miks ma seda teen,” lisab kergejõustiklane Egert Jõesaar.
Väikesed sammud viivad suurte tegudeni
“Mõtlesin, et üks kilomeeter korraga… ja lõpuks sai rada läbitud,” jutustab Margus Hoop oma kogemusest Šotimaa 35 kilomeetrisel matkarajal. Väsimus oli kasvanud üle jõu ning tuli keskenduda ainult järgmisele kilomeetrile, mitte kogu distantsile. Edasi liigutaksegi samm-sammult, isegi siis, kui kogu teekond tundub korraga hoomamatu.
Kui asjad ei lähe plaanipäraselt pole pausid, kaotused ja teadmatus sportlastele samuti võõrad tunded. Paraujuja Kaimar Kaldma meenutab keerulist perioodi ülemaailmse covid pandeemia ajal, mil treeningud ja võistlused pandi teadmata ajaks pausile. “Kõige raskem oli leppida teadmatuse ja tegevusetusega,” meenutab Kaimar. Sellistes olukordades ei aita alati konkreetne lahendus, vaid pigem hoiak - usk, et olukord muutub ja tulevad uued võimalused.
Lõpuks taandub kõik ühele küsimusele - miks? “Ma ju nii väga armastan sporti,” kirjeldab Annely Ojastu hetki, mil pidi endalt küsima, miks ta üldse jätkab. “Ainus viis vaimselt vastu pidada on endale selgelt ära põhjendada, miks sa seda teed,” sõnastab suurele küsimusele vastuse Eliis Paas. Pole kahtlustki, et kui see põhjus on olemas, siis leitakse ka viis edasi minna - olgu selleks siis distsipliin, tahtejõud, kogukond või lihtsalt usk, et kõik on päriselt ka võimalik.
Paraspordil on rohkem anda, kui esmapilgul paistab. See annab oskuse jätkata ka siis, kui on raske, oskuse märgata seda, mis on päriselt oluline ning teadmise, et piirid ei ole alati seal, kus need esmapilgul tunduvad olevat.