Ratastoolikurlingu koondis oli paraolümpial suures mängus sees, puudu jäi stabiilsusest

Täna Pekingi taliparaolümpiamängudel koju saabuva Eesti ratastoolikurlingu võistkonna liikmed tõdesid turniirijärgses usutluses, et oma esimselt paraolümpialt võetakse kaasa ilusaid hetki ja olulisi tarkuseteri, kuid saavutatud kümnes koht rahulolu ei paku. 

Eestit esindas Pekingi taliparaolümpial ratastoolikurlingu segavõistkond koosseisus Lauri Murašov, Kätlin Riidebach, Signe Falkenberg, Mait Mätas ja kapten Andrei Koitmäe. Koondise peatreener on kanadalane Chris Bowden, abitreenerina oli koondisega kaasas Ain Villau. Esmakordselt paraolümpial kaasa löönud Eesti koondis teenis üheteistkümne võistkonna konkurentsis kümnenda koha, kogudes kümnest mängust kolm võitu ja seitse kaotust.

"Laias laastus võib rahule jääda. Loomulikult jäid hingele kripeldama mängud, mida oleksime saanud ja võinud võita," ütles meeskonna kapten Andrei Koitmäe. "Kokkuvõttes on meie tase aastate jooksul olnud esikümne piiripeal ja selle me ka välja mängisime. Oleksime võinud paremini mängida, aga siit on, kuidas edasi minna ja samuti väga palju kasulikke asju, mida kaasa võtta."

"Mängudel andsime endast parima, keegi ei läinud kergekäeliselt väljakule. Kõik pingutasid, kuigi tulemused ei olnud päris need, mida ootasime või mis mõnes mängus mängupilti vaadates oleksid võinud olla teised. Kohati tahtsime, et õnne oleks mõne koha peal meie poolt olnud. Arvan, et seitsmes kuni üheksas koht oleksid olnud kättesaadavad, kuues koht oleks olnud väga tulemus," leidis Kätlin Riidebach.

"Mitmes mängus oli vastastel eelviimasel viskel õnne. Oma taseme poolest ei olnud me poolfinaalist kaugel. Meie ei suutnud viia mänge viia sellise lõpuni, mida oleksime võinud enda kasuks realiseerida," arvas abitreeneri ülesandeid täitnud Ain Villau.

"Ütleksin, et siin pole õnnega palju pistmist," lisas meeskonna kapten Koitmäe. "Mänge on palju ja nad on väga pikad. Puudu ei jäänud isegi mitte kogemusest, vaid stabiilsusest: mängida selliselt, et igas mängus suudavad kõik meeskonna liikmed oma visked 60-70 protsendi ulatuses vajalikul tasemel sooritada. Kui suudame sinnamaani tõusta, siis hakkame võistlema kõrgemate kohtade nimel ja ma arvan, et me suudame!"

"Läti mängu võitsime. Juhtisime, aga lasime vastastel järele tulla. Mängu keskel läks lappama, andsime midagi käest ära. Stabiilsuse mõttes suutsime hoida Norra vastu hea esituse teha - me ei andnud vastasele isegi võimalust võidule mõelda. Kripeldama jäid muidugi mängud Rootsi ja Slovakkiaga vastu, kus oli võit päris lähedal, aga libises käest. Mängus USA-ga ei tulnud minul visked välja, Lõuna-Korea vastu oli kogu võistkonna poolt kehv esitus, visked ei klappinud kellelgi. Samuti ei õnnestunud meil mäng Kanadaga," meenutas Koitmäe.

Napid kaotused paraolümpial hõbemedali võitnud Rootsilt ja neljandale kohale tulnud Slovakkialt annavad tunnistust, et Eesti ratstoolikurlingu koondis oli oma paraolümpia debüütetteastel suures mängus sees. "Nii ongi. Mängud näitasid, et kui suudame olla stabiilsed, siis pole probleemi jõuda poolfinaali," tõdes koondise kapten,

Koitmäe hinnangul oli kuldmedali pälvinud Hiina ratastoolikurlingu turniiril parim võistkond. "Hiina võistkonnal oli kõige rohkem jõudu, et mänge võita ja pikal turniiril vastu pidada - nad on füüsiliselt niivõrd tugevad ega väsi ära. Rootsi ja Kanada tiimidest peegeldus nõrkusehetki, aga Hiina läks iga mänguga järjest tugevamaks," selgitas ta.

Koondislaste sõnul oli omavaheline läbisaamine ja tiimitunne väga hea. "Kordagi ei tekkinud kohta, kus keegi ei oleks tahtnud kellegagi mõne minuti jooksul rääkida," ütles Riidebach. "Pisut vaidlemist oli, aga see on edasiviiv jõud," täiendas Koitmäe.

Signe Falkenbergi sõnade kohaselt valitses kurlinguhallis sõbralik ja meeldiv õhkkond. "Kõik pidasid üksteisest lugu. Ühegi tiimi puhul polnud näha üleolevat suhtumist. Olime kõik enam-vähem võrdsel tasemel. Kurlingu etikett näeb ette, et tõeliselt õnnestunud viske puhul vastaseid tunnustatakse," ütles ta.

"Meil on vaja sellega tööd teha, me ei oska veel hästi vastaseid tunnustada. Nemad tunnustasid meid rohkem, ise olime natuke kadedad," tõdes Koitmäe.

Võistkonna liikmete jaoks oli paraolümpia omalaadi kogemus ka seetõttu, et elati "mulli" see. "Meil oli ainult kindel trajektoor, mida mööda liikusime: hommikul teste tegema, siis sööma, siis mängudele ja jälle tagasi. Korraldus oli heal vasemel, ühtegi halba sõna pole öelda," kostis Riidebach.

"Minu jaoks oli paraolümpia nagu iga teine turniir," leidis Mait Mätas. "Tundus, et paraolümpia on liiga tõsine turniir. Öeldakse küll, et see on spordipidu, aga samas liiga tõsine. MM-idel on õhustik vabam."

"Puudu jäi olümpiapere tundest: lähed linna, käid tänavatel ja poodides, naudid melu, inimesed uurivad millisest riigist tuled ja ajavad juttu. Sellest jäi küll seekord puudu," kurvastas Falkenberg.

"Meil polnud üldse aega suhtlemiseks, sellest tundsime tõesti puudust. Samuti pealtvaatajatest. Inimesi ei näinud, nad olid maskide taga peidus. Kindlasti vajutasid Ukraina sündmused kogu paraolümpiale oma pitseri," lisas Koitmäe.

Falkenbergi hinnangul vajab Eesti ratastoolikurling ala edasiviiimiseks rohkem mängijaid, et seeläbi tekiks laiem kandepind ja tihedam konkurents.

Koitmäe tõdes, et koondisele järelkasvu kasvatamine ja uute mängijate vajalikule tasemele jõudmine nõuab palju aega, seega jääb ka lähiaastatel toimuvatel suurturniiridel põhirõhk tänaste koondislaste õlgadele. "Igaüks peab vaatama enda sisse. Igaüks teab, millised väiksed vead tal on ja nendega tegelema. Peame laskuma detailidesse ja pisiasjadesse, et edasi minna. Ainult siis läheme paremaks," ütles ta.

2026. aasta taliparaolümpiamängud toimuvad Milanos. Ratastoolikurlingu koondise mängijad mõtlevad küll eelseisva suurvõistluse peale, kuid ei söenda veel pikki plaane teha.

"Neli aastat on pikk aeg, hetkel ei julge midgi lubada. Praegu on tunne väga hea, aga ei tea, mis nelja aasta pärast saab," ütles Mätas.

"Nelja aasta pärast paraolümpiamängudel osalemiseks on palju asju, mis peavad kokku langema," tunnistas ka Murašov.

"Jaa, kindlasti jätkan!" oli Riidebach optimistlik.

"Ka mina jätkan kindlasti treeningutel osalemist," lubas Villau.

"Teen edasi, aga nelja aasta pärast olen paraolümpiale minekuks liiga vana," ütles Falkenberg.

"Ma ei arva, et olen vana. Käin trennis ja MM-idel edasi, eks aeg aeg näitab," nentis Koitmäe.