Alates oma debüüdist Lillehammeri taliolümpial 1994. aastal on kelguhokist saanud üks pealtvaatajate lemmikalasid. Tegemist on tempoka ja väga füüsilise alaga ning seda mängivad füüsilise puudega meessportlased. Kelguhokit juhivad IPC ning IPC Jäähoki Komitee.
Kellele mõeldud: kelguhoki sobib sportlastele, kellel on lihasjõu langus, vähenenud passiivne liigeseliikuvus, amputatsioonid, jäsemete pikkuse erinevus või koordinatsioonihäire.
Kelguhoki järgib Rahvusvahelise Jäähoki Föderatsiooni (IIHF) reegleid mõningate muudatustega. Uiskude asemel kasutavad mängijad topelt teraga kelke, mis võimaldab litril kelgu alt läbi pääseda. Mängijad kasutavad kahte hokikeppi, mis on ühest otsast teravam (lükkamise jaoks) ning teisest otsast laba kujuline (litri löömise jaoks).
Nagu ka jäähokis on meeskonna eesmärgiks saada rohkem punkte, kui vastasmeeskond. Selle jaoks lüüakse litrit mööda jää pinda ning suunatakse vastasmeeskonna väravasse samal ajal vastast takistades. Jääl on korraga kuus mängijat (kaasa arvatud väravavaht).
Kelguhoki matš kestab 3 x 15 min.
Ala harrastamine Eestis: Eestis mängiti kelguhokit 1990. aastatel. Praegu regulaarseid treeninguid ei toimu, ent huvilised on oodatud ühendust võtma Paralümpiakomiteega!