Laskesuusatamist tutvustati esmakordselt Innsbruckis 1988. aastal ning, siis oli ta mõeldud vaid füüsiliste puudega sportlastele, kuid 1992. aastast alates on see ala avatud ka nägemispuudega võistlejatele.
Paralaskesuusatamine ühendab kaks talispordiala, kus sportlased võistlevad kolmes klassis: nägemispuudega, seisvad ja istuvad sportlased. Osalejad liiguvad suuskadel kas seistes või istudes. Nägemispuudega sportlaste puhul on abiks saatja. Võistlusdistantsid ulatuvad sprindist 20 kilomeetrini.
Kellele mõeldud: Ala sobib sportlastele, kellel on lihasjõulangus, amputatsioonid, jäsemete pikkuse erinevus, vähenenud passiivne liigeseliikuvus, koordinatsioonihäire või nägemispuue. Sportlased jagatakse erinevatesse klassidesse vastavalt nende võimetele.
Laskesuusatamine koosneb 7.5km pikkusest distantsist, mis on jaotatud kolmeks 2.5km pikkuseks etapiks. Kahe etapi vahel peavad sportlased tabama kahte sihtmärki 10m kauguselt. Iga lask, mis ei taba sihtmärki, toob kaasa trahviminuti. Kõige olulisem edutegur peitub füüsilises vastupidavuses ja laskmisoskuses ning nende vaheldumisi kasutamise oskuses. Pimedaid/nägemispuudega sportlasi abistatakse helisignaalidega, mis vastavalt oma intensiivsusele, annavad märku, kui sportlane sihib õiges suunas.
Ala harrastamine Eestis: Eestis treenivad parasuusatajad mitmes suusakeskuses ning osalevad ka rahvusvahelistel võistlustel.
Seda spordiala juhivad IPC ning IPC Nordic Skiing Technical Committee, mis järgib Rahvusvahelise Laskesuusatamise Liidu reegleid muudetud kujul.