Laskmine on paraolümpiamängude kavas olnud alates 1976.a Toronto paraolümpiast ning tegemist on alaga, mis on avatud kõigile füüsilise puudega sportlastele.
Laskesport nõuab täpsust ning kontrollivõimet ning sellel alal kasutavad võistlejad vintpüsse või püstoleid, et tulistada liikumatut sihtmärki.
Paralaskmine on täpsusspordiala, kus füüsilise puudega sportlased võistlevad püssi-, püstoli- ja trapialadel. Eesmärk on tabada sihtmärki võimalikult suure täpsusega. Võistlused toimuvad 10 m, 25 m ja 50 m distantsidel ning jagunevad kvalifikatsiooni ja finaali vahel.
Sport nõuab erakordset keskendumisvõimet, hingamiskontrolli ja emotsionaalset stabiilsust, et hoida käsi ja meel rahulikuna ning sooritada täpne laskude seeria. Reeglid on suures osas samad nagu olümpialaskmises, vajadusel tehakse kohandusi vastavalt sportlaste erivajadustele.
Kellele mõeldud: Paralaskmine sobib sportlastele, kellel on lihasjõu langus, vähenenud passiivne liigeseliikuvus, amputatsioonid, jäsemete pikkuse erinevus, lühike kasv või koordinatsioonihäired.
Ala harrastamine Eestis: Informatsiooni treeningute ja võistluste kohta on võimalik leida Eesti Laskurliidust ning Eesti Paralümpiakomiteest. Treenida on võimalik Tallinnas, Nõos ja Narvas.
Laskmist juhib IPC ning IPC Laskespordi Tehniline Komitee, mis järgib Rahvusvahelise Laskespordi Föderatsiooni (ISSF) muudetud reegleid. Need reeglid võtavad arvesse erinevusi tavasportlaste ning erivajadustega sportlaste laskespordis.