Ratsutamine

Ratsutamisest sai paraolümpia osa 1996. aastal Atlantas. Võistelda saavad kõik füüsilise ning nägemispuudega sportlased.

Pararatsutamine hõlmab para­koolisõitu (para dressage), kus sportlased sooritavad etteantud harjutuste kava ning vabakava muusika saatel. Võistelda saab nii individuaalselt kui ka võistkondlikult. Sõitjaid hinnatakse nende ratsutamisoskuse järgi ning nad võivad kasutada abivahendeid nagu koolisõidu piitsa, kummilinti ning teisi vahendeid.

Sportlased jagunevad viide klassi vastavalt oma funktsionaalsele võimekusele. Madalamates klassides sooritatakse kava samm- või traavitempos, kõrgemates lisandub ka galopp. Lubatud on teatud abivahendid (nt spetsiaalsed ohjad või häälkäsklused), et toetada suhtlust hobusega.

Tulemusi hinnatakse liigutuste täpsuse, kvaliteedi ja kunstilise väljenduse alusel, sõltumata sportlase puudest.

Kellele mõeldud: Pararatsutamine on mõeldud sportlastele, kellel on lihasjõu langus, vähenenud passiivne liigeseliikuvus, amputatsioon, jäsemete pikkuse erinevus, lühike kasv, koordinatsioonihäired või nägemispuue.

Ratsutamist juhib Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsioon (FEI). 

 

Teadlik Ratsanik pakub võimalust tutvuda ratsutamisega ratsutamissimulaatori abil. Simulaator võimaldab kogeda ratsaspordile omast liikumist viisil, mis on võrreldav päris hobusega, kuid ilma ootamatute ehmatuste või järskude reaktsioonideta.

Tegemist on turvalise ja kontrollitud keskkonnaga, mis sobib hästi ratsutamisega alustamiseks või liikumis- ja tasakaalutunde arendamiseks. Huvi ja valmisoleku korral on võimalik edaspidi liikuda edasi ka päris hobusega ratsutamise juurde.
Treener Kersti Tael

Eesti Ratsaspordiliit